Me tähistame sõbrapäeva siin pisut teistmoodi. Näete, et armastuse päev on meie jaoks võimalus tunnistada mööblit, disainereid ja põhimõtteliselt kõike, mis kodus toimub, jumaldamist. Nii jagame sel nädalal oma kirge käputäie lemmikute kuulutatud mööblidisainerite ja kodude järele, mille nad sisustasid ja armastasid. Tulge kaasa, inimesed kogu disainimaailmast ja astuge selle armastusrongi pardale.
Otsides armastatud mööblidisainerite kodudest fotosid, sattusin rõõmuga üle nendele Verner Pantoni kodupiltide piltidele, mis pole vähem metsikud, kui võiksite oodata elava torni looja (kuigi kõige paremini tuntud oma raskust trotsivast kõverdatud Pantoni toolist). Julgeid värve, kummalisi kujundeid ja ebatavalisi tekstuure on külluses. See on meelte täielik rünnak parimal võimalikul viisil.
Aastatel 1972–1987 elas Panton ja tema pere selles majas Binningenis, Šveitsi Baseli äärelinnas. Selle aja jooksul muutis ta kodu avalikud ruumid oma töö jaoks omamoodi müügisaaliks. Kui maja väliskülg oli suhteliselt räämas, siis sisenedes sai kohe ilmsiks, et te pole tavalises kodus. Esik, mille seinad ja lagi olid täielikult ümmarguste lampidega kaetud, andsid külalistele eelseisva pahameele maitset.
Elutoa keskmes oli elav skulptuur, polsterdatud amööb, mille vikerkaarekontuurid pakkusid võimalusi ronida ja lebotada. (Teos asub nüüd Pariisi Pompidou keskuses, kui teil on tung seda näha, ehkki ma pole kindel, kas see on ekraanil ja kas ronimine on lubatud.)
Mööbel mujal elutoas oli vaid pisut normaalsem ja lisaks ka polsterdatud trepid, sõõrik ja muidugi kuulus elav torn, mida ääristab peegeldatud geomeetriline sein ravi. Naaseme korraks sõõrikute idee juurde. Minu põhikooli mänguväljakul olid mõned ülemõõdulised betoonitorude lõigud, mis olid virnastatud kahe või kolme kõrgusega ja mille sees me kasutasime puhke- ja mängumaja. (Kas keegi teine tegi seda? Mul pole aimugi, kas see oli normaalne.) Asi on siiski selles, et hiiglaslikus ümaras asjas oli istumine üsna mugav, vähemalt siis, kui olin seitsmeaastane. Ma näen, et see on vorm, mille tüüpiline diivan võtaks mitte nii alternatiivses universumis.
Mujal majas oli ka muid võlusid, näiteks see söögitoa valgusti, mis polnud mitte niivõrd valgusti kui valgus paigaldus, luues lakke omamoodi mujal maailmas asuva maastiku. Fotode järgi kell Verner Panton.com, oli see tuba kunagi kaunistatud palju vaoshoitumal mustvalgel palett. Hoolimata kõigist veidratest kujunditest on minu arvates selle maja jaoks tänapäevasest vaatenurgast kõige ebaharilikum värvid. Mitte kunagi alates 70ndatest ei ole peetud vastuvõetavaks pommitada elanikku niivõrd kontsentreeritud intensiivse värviga. Meie kaasaegsetele silmadele, harjunud minimaalsete, täiesti valgete tubadega, võib see tunduda positiivselt barbaarne. Aga võib-olla harjus sellega ära? Tundub, et elanikud naudivad ennast kindlasti.
Selles toas (sama, mis oli ülaosas) oli suhteliselt hele sinine, punane ja valge palett ning esiletõstetud mööbel minimaalse lainelikkusega, sest ma arvan, et isegi Verner Pantonil oli kahjum lauaplaat. Siin näeme disainerit ennast, uurides juhuslikult tema loomingut. Ma leian, et soovin, et saaksin end ajas tagasi ajada, et kogeda midagi täiuslikumat kui piltide järgi seda maja ja selle kuulsusrikkaid liialdusi. Verner Panton suri 1998. aastal, kuid ta elab edasi oma disainilahenduste, eriti S-tooli kaudu, mis toob endiselt oma värskendava, reegleid rikkuva esteetika interjööri kõikjale.