Ma ei tea, millal sellest asja sai. Kas vanemad tegid oma lastest alati iga -aastaseid pilte kõrvitsaplatsil või kas see tava levis kulutulena pärast sotsiaalmeedia tulekut? Igal juhul olen alistunud; Pean mälestama oktoobrikuist Pumpkin Patch Tripi ja olen seda teinud, sest mu vanim tütar oli beebi. See tähendab, et ma olen selle sügisese piinamisrituaaliga väga tuttav. Siin on, kuidas ma olen õppinud ellu jääma. Ja mis veelgi tähtsam, mitte rikkuda täielikult oma laste lõbu.
1) Tehke rohkem kui üks reis. Kõrvitsaplats, kuhu läheme, asub otse tänaval, nii et saame minna nii palju kordi kui tahame. Teadmine, et saame tagasi minna, võtab täiusliku "pildistamise" saavutamiseks survet. Sel aastal läksime edasi a argiõhtul (kuldse tunni ajal, mis oli ka suur pluss), kui rahvamassid olid hõredad, et võtta meie oma pilte. Laupäeval läheme tagasi hüppamajja ja ponisõidule. Lapsed teadsid seda, nii et nad olid koostöövalmis.
2) Pange kaamera eemale. Alustage reisi algusest üksteist nautimas. See teeb kõik tuju heaks! See aitab mul kergendada ja tekitab lastes tunde, et neist hoolitakse. Tõenäoliselt vastavad nad poseeritud kaadrite jaoks paremini ja on ümberringi paremate tujudega (paremas tujus kui siis, kui neid kaebataks) võltsnaeratustele ja miljonile poosile ning allutatud pettunud emale, kes ei suutnud panna kõiki lapsi korraga kaamerasse vaatama aeg).
3) Andke kaamera kellelegi teisele. Kas poleks tore, kui teil oleks pilte sellest kogemusest, kus olete koos lastega, mitte kui nad vaatavad teid läbi kaamera objektiivi? Andke kaamera isale või emale või kellelegi, kes teiega on, ja asuge kõrvitsaid korjama! Jäädvustage koos oma tegelikke hetki tehes.
4) "Halvad" pildid teie lastest on korras. Pärast mõneaastast "häid pilte pole" olen õppinud hindama pahuraid nägusid, sunnitud naeratusi, ja isegi karjed (tere, kohmetu kaheaastane), mis jäädvustatakse, kui püüame seda täiuslikku pilti saavutada lask. Ainult minu väike D suudab pahur näo nii naeruväärseks muuta, et see ajab meid kõiki (ka teda) naerma. Ja nii palju kui ma tahan hetkepilti ehtsast sädelevast naerust, millest õhkub lapsepõlve süütust ja hiilgust, mu tütre võltsingut naeratus on osa sellest, kes ta praegu on, ja ausalt öeldes näitab see ka tema magusat valmisolekut teha koostööd asjaga, mis on tema jaoks oluline ema.
5) Teil on vaja ainult ühte. Me kõik teame, kui palju sadu pilte meil kipub olema, eriti kui püüame langeda piltide pühale graalile. Aga tegelikult olen ma väga rahul ainult ühega, mis on hea, ainult ühega, mis räägib loo, olenemata sellest, mis lugu see on. Sel aastal oli mul õnn saada igast oma lapsest hea: mu tütar istus kõrvitsa peal ja vaatas mõtlikult kaugusesse, mu keskmine poeg tema õlale tõsteti talle suur kõrvits ja näole sihikindel pilk ning minu mitte-päris-beebi-beebi pani õrnade lihavate kätega kõrvitsaid punane vagun. Mis on neil lemmikutel ühist? Ükski neist ei poseerinud ja ükski neist ei kujuta lapsi kaamerasse vaatamas. Nad tegid oma asja ja mul õnnestus hetk aega säästa. Ja see on minu jaoks see pildistamine.
Shifrah Combiths
Kaasautor
Viie lapsega õpib Shifrah üht või kahte asja, kuidas hoida end hästi organiseeritud ja päris puhas maja tänuliku südamega viisil, mis jätab olulistele inimestele piisavalt aega enamik. Shifrah kasvas üles San Franciscos, kuid on hakanud hindama väiksemat linnaelu Floridas Tallahassee linnas, mida ta nüüd koduks nimetab. Ta on juba kakskümmend aastat professionaalselt kirjutanud ning talle meeldib elustiilifotograafia, mälu hoidmine, aiandus, lugemine ning koos abikaasa ja lastega rannas käimine.
