![Miks peaksite oma roostevabast terasest seadmetele oliiviõli panema?](/uploads/acceptor/source/70/no-picture2.png)
Pärisin mõni kuu tagasi laudlina ja koos sellega kõige käegakatsutavama seose oma pere minevikuga. See on valge, heegeldatud keeruka ja ilusa kujundusega ning see on olnud minu perekonnas põlvkondade vältel. Selle heegeldas minu vanaisa, 1886. aastal sündinud Montana põliselanik. Tema ema, minu suur-suur-vanaema, oli põliselanik; liige Blackfeet Nation. Tema isa oli iiri immigrant. Ta heegeldas oma pärandit -minu pärand - sellesse laudlinasse.
Laudlina on ligi kuus jalga pikk ja viis jalga lai ning mu vana-vanaema kudus seda kaunist mustrit, mis sisaldab kahte sümbolit: üks sümbol on põliselaniku ema kultuurist ja teine sümbol tema sisserändajalt isa oma. See on kaetud põlvkondadepikkuste plekkidega, mis näitab perekonna õhtusööke, mida see on läbi elanud. Õmblused on purunenud, jättes esteetilisse märgatavad lüngad, kuid muster ja sümboolika jäävad silmapaistvaks.
Ma olen must. Minu inimesed on mustad. Ja Ameerikas mustanahaline olemine tähendab sageli seda, et teil pole privileegi teada oma esivanemaid. Isegi jutuvestmise kaudu ei saa me ehk kõike teada oma sugupuu kohta. Ja sageli pole meil mälestusesemeid, mis meid ühendaksid. Kuid mulle kuulub see laudlina - meenutus, kus näen, kes ma olen ja kust ma pärit olen. Kuid isegi siis on see mittetäielik pilt. See seos pärineb ainult minu emalikust ja pärineb alles 100 aastat. See on lihtsalt minu väike pärand rikkalikus mosaiigis. Ülejäänud osa jääb enamiku mustanahaliste jaoks saladuseks, traagiliseks reaalsuseks.
Maagiline on oskus hoida midagi, mis on tehtud minu emapoolse esivanema käe läbi. Ma tunnen vaeva, mida ta selle laudlina valmistamiseks pani. Ma tean, et see oli mõeldud põlvkondade talumiseks; see resoneerib jõuga. Ma tunnen armastust, mida ta selle laudlina valmistamiseks kasutas. Ma tean, et ta mõtles minule seda tehes; see resoneerib esivanemate armastusega.
Vahetult enne selle pärandi saamist kuulsin, kuidas esivanemad mind kutsusid. Nad ütlesid, et mul on aeg rääkida. Oma hääle kasutamiseks ja enda ja oma inimeste eest rääkimiseks. Ma vastasin kõhkluse ja kartusega - mis siis, kui ma ei tea, mida öelda? Nad käskisid mul mitte karta; nad oleksid seal mind juhendamas. Varsti pärast seda - ja teadmata - kinkis ema mulle selle laudlina. Esivanemate füüsiline kujutis, mida sain alati endaga kaasas hoida.
Minu laudlina elab nüüd minu kabinetis ja ma ei kasuta seda enam laudlina. Selle asemel kasutan seda ühenduse värav. Selle kohalolek julgustab mind. See tuletab mulle meelde raskusi, mida mu inimesed on läbi elanud, ja jõudu, mida meil selleks vaja oli. See põhjendab mind sellega, tuletades meelde, kes ma olen ja kust ma pärit olen. See ühendab mind. Tuletame meelde, et ma pole üksi; esivanemad on alati minuga siin.
See istub korralikult volditult minu kabinetis raamaturiiulil, see on minu väikese, kuid kasvava esivanemate altari keskpunkt. Ma näen seda iga päev. Minu laud on suunatud raamaturiiuli poole ja kuigi mu arvutiekraanil on mu vaatevälja pisut takistuseks, tõmbab mu silm silma peal riide valgesuse. Ma usun, et nende olemasolu tagavad esivanemad. Kui tunnen end kadununa, valesti või lahti ühendatuna, korjan laudlina, mähkin selle sisse ja küsin esivanematelt abi. See tuletab mulle meelde rääkimist, sest nii sageli polnud neil hääli. See tuletab mulle meelde, et olen õnnelik, sest ohjeldamatu rõõm ei olnud emotsioon, mida paljudel oli privileeg tunda. See tuletab mulle meelde tänu avaldamist, sest olen elus, kui siin oli nii palju jõude, kes töötasid minu vastu. Ja see tuletab mulle meelde, et rebendid ja plekid ei näita nõrkust, pigem vastupidavust ja tugevust; see ütleb mulle, et võime pisaravoolu, kuid me ei purune. Olen nii tänulik, et sain selle ilusa ja käegakatsutava ühenduse oma juurtega.
Olen viiendat põlvkonda selle mälestusesemete hoidmiseks. Ja kui mul on tütar, annan selle talle, et tal oleks see privileeg, mida pakutakse vähestele mustanahalistele: teada tükk, kust ta pärit on.
Lauren Crain
Kaasautor
Lauren Crain on vabakutseline kirjanik, toimetaja ja kujundaja. Ta veedab aega oma tõe rääkimisel ja teiste oma aitamisel. Kui ta ei õpi ega õpi, võite teda mängida taimedega mängimas, nalja tegemas või päikese käes peesitamas (eelistatavalt kõiki kolme korraga).