Pärast pisut vagabondlikku elustiili oli Johanna valmis oma juured maha panema ja asuma koju, mida ta võiks armastada. Ta leidis oma maja hingesugulase ja kuigi see vajas mõningaid parandusi, nägi ta kodu, mis see olla võiks. Ja tasuks tuli ta ellu viia meie ühine unistus riputada vaip üles, et avastada kauneid lehtpuupõrandaid.
Johanna juurest: Iga kolme aasta tagant üles kasvav liikumine raskendas mul koha leidmist, kus ma tundsin, et võiksin elama asuda. Terve oma lapsepõlve ja täiskasvanueas liikusin regulaarselt iga 3-5 aasta tagant. Lõpuks otsustasin, et pean leidma koha juurte panemiseks.
Maja ostmisel ütlesid inimesed mulle, et te teate, kui leiate ühe. Ja ma ei uskunud neid tingimata, kuni ma asusin jalutama kaunisse Ida-Järve järve, mis mul nüüd New Yorgis kuulub. Minu kinnisvaramaakler hilines ja pidin veetma mõnda aega veranda sammudel istudes. Tundsin end nii mugavalt ja teadsin, et see kodu saab olema teistsugune.
Samad inimesed, kes ütlesid mulle, et ma tean, kes neist on ÜKS, ütlesid mulle, et ma olen selle renoveerimisel stressist väljas. Kuigi maja on väga soliidne, vajab see palju kosmeetikatööd ja värskendamist. Ka see pole olnud tõsi. Olen kogu protsessi nautinud.
Maja ostes ei teadnud ma, millises seisukorras põrandad olid. Kõik põrandad, välja arvatud üks tuba (söögituba), olid kaetud kas odava vaiba või linoleumiga - kahes magamistoas oli isegi linoleum!
Õnneks - lõin kulda. Vaiba all lõppesid ilusad vanad kasvavad südamega männipõrandad, mille mu põrandamees (Southtown Hardwoods) ilusti välja tõi. Värske värvikiht seintel, algupärased krohvvormid ja ripatsid ning lühtrid tõid selle toa täielikult ellu.
