Ma leian, et kodud on nagu sõprussuhted, mis põgenevad ja voolavad, läbite head ja halvad ajad, armastuse ja pettumuse, põnevuse ja igavuse, aga Kui leiate mõne, mille kohta teate, et sügaval on tõeliselt eriline, pange kinni, pange kinni ja loodate lõpuks õppida, mida elutunnid peavad teile õpetama.
Iga kodu, kus olen elanud, on õpetanud mulle midagi uut: alates Las Vegase kolmekorruselise vallamaja täitmise, raiumise ja kaunistamise õppimisest kuni puhastamise, korrastamiseni ja Santa Barbaras asuva 400 ruutjalga kasti puhtana hoidmine, et luua ruumi ja meelelahutuslikke lahendusi väikeses dupleksis, kus pole kööki ega söögilauda Los Angeleses Angeles. Kõigi nende ja paljude teiste kaudu olen näinud vaeva, et leida lahendusi oma kodukoha veidrustele ja - takistusi, kuid on võitmiseks välja tulnud rohkem teadmisi, loovust ja enesekindlust järgmine.
Ja nüüd, kui abikaasa ja mina ostsime meie esimese kodu, olen sunnitud õppima minu jaoks ülima õppetunni: kannatlikkust. Kui me selle 1919. aastal ehitatud maja kätte saime, ütles mu sõber mulle, et see õpetaks mulle kannatlikkust ja see oleks mulle hea. Ma teadsin, et tal on õigus, kuid see ehmatas mind täiesti, kuna ma ei saa elada kaoses ja lõpetamata ruumides ega olnud kindel, kas suudan kohaneda. Tavaliselt olen ma töö, ma ei maga ja saan selle nädala jooksul pärast seda, kui kolib, siis see on muutumas.
Kiiresti valminud elamispind on praegu võimatu ja mul on plaane, mille teostamiseks kulub päevi, nädalaid ja aastaid. Minu motivatsioon on täielikult nihkunud vajadusest kiiresti lahendada, et sellest aeglaselt meie kodu teha. Kaks kuud on mul ikka igas toas kaste. Mul on veel palju maalida, asju ehitada, mööblit leida, seinu kogu aeg luua, kuni dokumenteerin. Olen läinud oma vilja vastu ja aeglustunud. Ma mitte ainult on kannatlik ma tegelikult olen tahavad olla ja see tundub hea. Ma tahan, et kõik oleks lihtsalt nii, nagu ma seda ette kujutan, ja see ei juhtu üleöö ja mul on sellega kõik korras. See on minu jaoks väga uus viis asja ajamiseks ja võib kohati olla pettumust valmistav, kuid kui ärkan oma peaaegu tühjas magamistoas ja kõnnin oma poolvärvitud treppidest alla kolmveerand käsirööpaga, läbi elutoa sobimatute kardinate, viimistlemata seinte, ilma külglaudade ja nullkunstiga seintel minu kööki ja astudes üle puulava, viisin purustatud sahtli sinna, kus mul on peaaegu valmis hommikusöögipaiga paneelid, naeratus laiub mu näos ning rahu ja õnnetunne täidab mind, kui pööran ringi ja tunnen tänu, et see kodu on mulle uue viisi õpetanud ole.
