Isadepäev on sel aastal möödas, kuid nagu iga ülitäpse isa isa saab atesteerida, väärivad isad (nagu ka õppetunnid, mida nad meile on õpetanud) aastaringselt tunnustust. Mu isa ei saanud anda lendavat klappi selle kohta, mis värvi seinad on, kas diivan läheb vaipa või milline põrandakate on köök. Kuid see, mis tal esteetika eest hoolitsemisel puudub, on ta teinud sellest, et ta õpetas mulle, kuidas seda teha hoolitsege kodu eest - ja need on õppetunnid, mis on mulle palju peavalu (ja südamevalu) säästnud elu.
See tundub nii lihtne, kuid üks suuremaid asju, mida mu isa mind õpetas, on pöörata tähelepanu oma ümbrusele. Et kuulata, kas seadmed kõlavad naljakalt. Et märgata, kas praod laes muutuvad suuremaks. Et tunda, millal uksed või lukud kinni jäävad. Nimekiri võiks jätkuda. See idee on levinud majast mujale ka mujal. Enne teele asumist pööran tähelepanu autokummidele. Ma pööran oma ümbrusele tähelepanu, kui kõnnin kuskil üksi. See on lisatud kahtlemata minu turvalisusele, kuid see on loonud ka rahu tunde minu igapäevases elus. Märkan jalutuskäikudel lahedaid taimi ja märkan iga kassi. Märkan, kui keegi vajab ukse avamisel abi. Minu isa pole kunagi olnud üks, kes põrandale lokkis ja mediteeris, aga ma arvan, et ta on alati harjutanud omaenda teadlikkuse kaubamärki.
Ja ta õpetas mind tegelema probleemidega nii, nagu need juhtuvad, mitte neid ignoreerima ja laskma süveneda. (Ma ei järgi seda nõu alati, aga proovin siiski). Kui märkan kodu ümbruses midagi parandamist vajavat, proovin seda teha samal päeval, kui märkan seda (kui see on midagi, millega saan tegeleda) või tulistan kohe üürileandjale e-kirja. See võib olla tingitud sellest, et ta on selline tüüp, kellele ei meeldi väga kaua istuda, kuid me ei elanud kunagi suureks kasvanud maja juures midagi katki. Kunagi kasvasin üles ja hakkasin omaette elama, ega ma kunagi väga hinnanud, kui sujuvalt ja kiiresti asjadega hoolt kanti. Asjade parandamise mitte ootamine (ja nende ära panemine, ära panemine ja ärapanemine) on mind päästnud paljudest kallitest kahjudest ja peavaludest. Ja see on pannud kõik mu üürileandjad pidama mind vastutavaks üürnikuks, kellel on nende kinnisvara parimad huvid.
Minu loomulik reaktsioon lekketele, asjade kukkumisele ja muudele kodustele minikatastroofidele on tavaliselt veidrik ja siis mõni minut abitu. Kuid pärast aastaid mu isa vaatamist ära kunagi higi murda, Olen lõpuks suutnud (omamoodi) viljeleda suhtumist: "Olgu, mõtleme välja, mis toimub enne, kui me välja hiilime." Tavaliselt pole asjad nii kohutavad, hirmutavad, keerulised ega arusaamatud, nagu minu loomulik reaktsioon mind viiks uskuge. Ja isakõne või Youtube'i video abil saan palju asju tavaliselt välja mõelda.
Mu isa väitis, et ta pole nii loominguline inimene, kuid olen alati mõelnud, et mul on minu loomingulisus tänu sellele, et nägin teda nuputamas, kuidas asju lennult parandada. Ja muljetavaldav / imelik viis, kuidas mul õnnestus oma praeguse korteri magamistoas kardinad ilma kruvide ja liimideta riputada (see on kahekordsete pingutusvarraste, konksude, leidlikkuse ja õnne keeruline süsteem) on tõend, et ma vähemalt osa sellest pärandasin oskus. (Fakt, et ma ikka mõni minut pärast oma esimest viit ebaõnnestunud katset kardinaid üles riputasin, on ikka nii tõestus selle kohta, et mul on veel jäänud mõned aastad, kuni saavutan oma isa rahulikkuse taseme DIY kodu ees katastroofid.)
Kuid ma teadsin ka, et seal kasvades pole kunagi abi küsida. Kuigi minu isa pidi abi kutsuma, oli vahel vähe, kui ta sattus kokku asjaga, mida ta ei teadnud, kuidas teha, või lihtsalt vajanud abi (tavaliselt seetõttu, et see hõlmas millegi tõstmist või liigutamist, mida inimene pole sõna otseses mõttes ise võimeline tegema), ta küsis. Ja ta on alati olnud nõus sõitma, et aidata mul teha ükskõik mida suurt või väikest kodu- või autoasja, mis purunes (või mille ma purustasin parandades).
Milliseid kodu- ja elutunde õpetas isa sulle? Kui mitte isa, siis kust sa õppisid, kuidas kodu eest hoolitseda? Kas teie elus oli mõni teine kodutunni eeskuju, mis teile teed näitas? Jaa!
