Kui mu lapsed olid noored, andsin endale esmaspäeviti puhkuse. Isegi töötades arvestasin seda ikkagi puhkepäevaga. Minu prioriteet esmaspäeval oli minu enda rõõm.
Võimaluse korral kavandasin tööl kohtumisi, mida ootasin esmaspäeviti ja neid, millest ma teistel päevadel kartsin. Korraldasin ja koristasin ning lõunatasin koos sõbraga ja üritasin teha ära oma töö need osad, mis mind kõige rohkem toitsid.
Kodus oli meil esmaspäeviti alati sama söögikord: spagetid ja lihapallid. Panin külmunud lihapallid ja tomatikastme aeglasesse pliiti enne hommikust lahkumist ja salati ja pasta pidin tegema alles siis, kui koju jõudsime. Ilmselt ei saa väikeste lastega kunagi täiesti isekas olla, kuid see ei tee neile sugugi haiget, kui nad teavad, et ka emal on vaja lõbutseda. Esmaspäeviti said lapsed pakitud lõunasööke töödeldud toitudega, mida ma tavaliselt ei lubanud (ja nad armastasid).
Pärast seda, kui nad olid voodis, oli esmaspäev päev, kus sain raamatuga varakult magama minna ega tundnud end süüdi kõigi muude asjade pärast, mida ma ei teinud. Esmaspäevad hoidsid mind mõistlikuna ja said igal teisel nädalapäeval rõõmu tunda ja kõvasti tööd teha.