Aastate jooksul pole minu auto olnud ainult sõit, vaid ka kontor, riietusruum ja isegi koht, kus ma napsi võtan. Meeldib see meile või mitte, juhtub suur osa meie elust, kui oleme jõudnud sinna, kuhu peame minema. Kuid meie autodes on midagi muud, millest me kunagi ei räägi: me nutame.
Linnaelanikud jätavad vähe väärtuslikku privaatset pinda; kui jagate kodu ja tööruumi, on harukordne olla kunagi üksi. Kaunilt tunduv auto võib olla pelgupaik. Pärast eriti keerulist päeva või pettumust valmistavat kohtumist ukse sulgedes võib auto tunda end kui pelgupaik, ruumi, kus saate lõpuks välja hingata ja lasta oma valvuri kunagi nii kergelt alla lasta. Mõnikord on see pisike vabastamine kõik, mis vajalik, et pisarad voolama hakkaksid. Lisage sellele veel autosõidu meditatiivne olemus ja eriti rahule jääv laul ning olen üllatunud, et teen selle oma ripsmetušiga terveks.
Ja ma pole ainus. Tõmbasin hiljuti ristmikul üles ühe ilusa kurva naise. Ma võisin eksida tema näo ilme rahulikuna, kui ta ootas punast tuld, välja arvatud rasvapisarad, mis voolasid tema stoilisest profiilist alla ja tilkusid lõualt maha. Ta nägi välja rahulik, peaaegu õnnelik ja nii kütkestav, et ma ei suutnud ära vaadata. Ta ei märganud, et ma teda vaatasin, ja kui tuli muutus, sõitis ta teele.
Kes teab, miks ta sel päeval nii nuttis oli? Võib-olla sai ta halbu uudiseid või äkki kasutas ta lihtsalt mõnda väärtuslikku üksindust reisimine rahvarohkest kontorist kaootilisse koju - stressi vähendamine, et valmistuda järgmiseks etapiks tema päev. Nähes tema privaatseid emotsioone, nii tooreid ja avatud, on pilt, mida ma ei unusta kunagi. Tegelikult ajab selle mõtlemine mind nüüd uduseks. See tuletab mulle meelde, et mõnikord ei ole parim viis elurõhkudega toimetulemiseks mitte tõmmata tähelepanu rohkem tegevustele, nagu mul kombeks on, vaid tegelikult üldse mitte midagi teha. Alles siis leian vaimse ruumi kogunenud emotsioonidega tegelemiseks, tekkide puhastamiseks ja hea nutuga värskendamiseks. Aga ainult siis, kui leian kuskilt seda teha.