Valime need tooted iseseisvalt - kui ostate ühelt meie lingilt, võime teenida komisjonitasu.
Räägime kogu aeg asjadest lahti saamisest ja kiidame kasu, kui üha rohkem asju kodust välja saada. Vabadus! Negatiivne ruum! Vähem puhastada ja korrastada! Ehkki need on kõik ülemäärase kaotamise positiivsed mõjud, on võimalik, et püüdleme ilmselt liiga rutakalt ideaali poole, mis võib olla või mitte olla teie oma, oleme kaotusi kaotanud, kaotame asjad igaveseks omal käel ja tunneme siis nende puudumist.
Mõni aasta pärast ülikooli lõpetamist oli mul San Franciscos väike panipaik. Minu vanaema oli surnud ja asju, mida mina (ja mu ema) olin lapsepõlvest ja ülikooliaastatest alates hoidnud, ei saanud enam tema keldris hoida. Kellegi armastatud kaotamise emotsionaalses udus pidin oma salvestatud asjad sorteerima ja mitte kõik minu otsused polnud head. Viskasin asju, püüdes mitte end segadusse ajada, kuid tegin siis sellised valikuid, mis panevad mind endiselt uskumatult pead kratsima.
Need halvasti hoitud asjad pandi väikesele hoiupaigale, mis kuulus kohalikule perele ja mida haldas a nõme mees, kes pani teid kaaluma lihtsalt kogu oma asja hoiustamist, nii et te ei peaks nägu nägema tema. Ma kulutasin 40 dollarit kuus (kui ma vaevalt raha kogusin), et riputada asju, mida ma saaksin on need asendatud, kui mul neid vaja oli (maksin madratsi hoidmise eest!) või polnud mul aimugi, kui ma isegi tahaksin tee. Ostsin aega, et otsustada, kas minu mineviku asjadel on koht minu tundmatus tulevikus.
Kolm aastat (ja peaaegu 1500 dollarit hiljem) leidsin, et kavatsen abielluda ja kolida üle riigi Atlantasse. Oli aeg see üksus puhastada ja vaadata, mis kolimise eest tasus.
Sel hetkel oli kogu kraam olulisust peaaegu imbunud, sest see oli mind “oodanud”. Õnneks ja koos väga mõistliku sõbra abi, suutsin selle konkreetse sentimentaalse mõttetuse rea läbi lõigata ja kastid ja kastid taaskasutada. kohta Njuujorklane ajakirjad, mis mul seal olid. Selgus, et tasub panna madrats Gruusiasse liikuvale veoautole, aga nii palju asju ma ei saanud algul lahti lasta, selgus, et uues elus, mida ma alustasin, pole kohta ja… sain enamusest lahti seda.
Siin on hullumeelne asi: asjad, mida aastaid hiljem ja tänapäevani kahetsen viskamist, pole asjad, mida ma selles salvestusüksuses hoidsin; need on asjad, millest sain lahti enne, kui nad isegi hoiukohta panid. Seletamatult igatsen ma keskkooli ladina luule tõlkeid. Ja igatsen oma põhikooli aastaraamatuid. Need kaks väga konkreetset asja.
Viimasel ajal on mul kahju kahetseda näiliselt ajakirjalehte, millel on kujutatud sõrmust, millesse ma 15-aastaselt armusin. Koos abikaasaga tähistasime just meie kümnendat aastapäeva ja ta kinkis mulle sõrmuse, mille me selle rõnga kujunduse põhjal valmistasime. Leidsin sellest veebist pilte, kuid mul oleks olnud hea meel leida see originaalne leht, mis on minu vihaste teismeliste kätega välja rebenenud, minu garaažis olevate mälestusesemete prügikasti.
Kas on asju, mille ma päästsin ja millest ma ilma jääksin, kui oleksin neid siis visanud? Kindlasti. Meelde tulevad minu vanemate sugulaste käsitsi kirjutatud märkmed. Kas on asju, mida ma kogu riigis kaasa vedasin, millest hiljem lahti sain? Absoluutselt. Minu päevikud ühe jaoks. (Et keegi ei hirmutaks, ei tekitanud see kindlasti nende lugemise rõõmu ja ausalt öeldes ei tahtnud ma, et mu lapsed neid kunagi loeksid). Kui kirjatöö oli toona arvatavasti tervislik, tundis nende taaskasutamine goooood.)
Niisiis, kuidas me teame, mida hoida ja millest lahti saada, eriti kui tegemist on sentimentaalse kraamiga? Kuidas hoida olulist ilma rämpsu kogumata, mis varjutab seda, mis jääb meile tõeliselt väärtuslikuks? Kuidas teha sentimentaalsete asjade suhtes objektiivseid otsuseid, kui meie subjektiivsed reageeringud neile kõiguvad?
Lõppkokkuvõttes on tõesti oluline, kas mul pole oma aastaraamatuid ega ladina luule tõlkeid? Muidugi mitte. Kuid ma soovin, et mu väikesed kahetsuse kaksikud teaksid minu otsustusprotsessist. See, mida ma otsustan tulevase mina kasuks, on asi, mille üle ma ikka mõtlen. Kui teate saladust, tahaksin õppida.