See on olnud tõusude ja mõõnade nädal ning olen kindel, et paljud teist saavad suhelda. Kuid igal hommikul võin lohutuseks pöörduda oma aia poole ja taastada oma sõnasõnaliste ja kujundlike juurte loomine. Kui äratus heliseb, libistan jalad põrandale ja meelitan end voodist välja, keedan tassi kohvi ja lähen õue minu neljajalgne aiaabimees taimi kipitama.
Meest aeglasemas tempos liikudes kontrollin iga voodit, kükitades, et märgata uusimaid tärganud idusid öö läbi maapinnast väljas ja et näha, mis kasvas hüppeliselt kaheteistkümne tunni jooksul pärast viimast vaatas. Nüüd on päevavalguse kätte jõudmas lillad salatid ja maasikapunased lepatriinud, kes töötavad usinalt, hoides taimede alumisi külgi, mida ma jätan keeramata.
Kummardan ettepoole, sõrmeotstega karjatades lehti, imetledes viinapuu esimesi pisikesi viinamarjatomateid. Hingates sügavaid hingamisi, ütlen ma nende väikeste taimede eest vaikne tänu maale. Minu mõte rändab suvehommikutele, mis veedetakse koos emaga tema aias, jälgides tema aiarituaali ja võttes teadmiseks samu osi, mille olen nüüd omaks võtnud.
Haaran köögikääride järele, koristan õhtusöögiks spinatit ja koriandrit sõpradega jagamiseks. Köögi ja aia vahel edasi-tagasi käin, pesen lehti ja kastan siis põllukultuure, hinnates seda pisikest elutsüklit minu enda tagahoovis.
Sel õhtul õhtusöögil võtan natuke kauem oma rohelisi süüa, vaadates hammustuste vahelt aeda ja mulle saab see väga selgeks et see aed on palju, palju enamat kui viis meid toita: see on rituaal ja selline, mida saab hinnata sõltumata sellest, mis suuruses aias olete kipuvad.