Seal on uus raamat Josef Albersi loomingust. Albersi ja värviteooria arutelu interjööri kontekstis on mul olnud juba aastaid peas. Miks mitte? Tema eesmärk oli luua värvisuhete kaudu värviharmoonia ja uurida kõiki oma tundeid nagu värviliste emotsioonide uurimine.
Olin tohutult tema fänn tema kolledžis, ajal, mil õppisin postmodernismi ja kriitilist teooriat, ning olin pühendunud kõige rohkem XX sajandi kõikidele liikumistele. Täpsemalt, ühel hetkel oli Walkeri kunstikeskuse muuseumi kuraator hunnik meid uurimisruumides, kus vaatasime Albersi trükivärve jet-musta ja süsi tooni. Taevas.
Mida ma ei taibanud, on see, et ma olen selline “alberist”, mille all ma mõtlesin, et Albers pidas alati seda värvi muutlikuks ja proteaanseks, mitte kunagi fikseerituks. Olen kindel, et jõudsin selleni ise, kuna ma ei suuda meenutada ühtegi sõna kolledži värviteooria kohta, kuid ütlen oma klientidele alati, et värv on kontekstuaalne, nagu ta seda teeks. See teie sõbra söögitoas asuv täiuslik triivpuuhall näeb selles majas sinist, selles majas rohelist ja seal halli - see on kõik kontekstuaalne.
Kuid kui Albers kirjutab autoriteetsetest süsteemidest tulenevatest harmoonilistest värvitähtedest, siis hakkan muutuma relativistiks. Albersil on värvisüsteem, mu emal on värvisüsteem; Benjamin Moore'il, Ralph Laurenil ja mul kõigil on värvisüsteemid. Kuid tegelikult pole absoluutset lõpptulemust - kui teile meeldivad minu asjad, siis palgate mind. Värvide prognoosimine ei valinud kunagi kaks aastat järjest sama moes lemmikvärvi ja see, mis minu arvates Park Avenuel suurepäraselt välja näeb, ei pruugi Bombays vett hoida.
Sellegipoolest on hea näha pika karjääri, näiteks Albersi toodet - viljakas kujutlusvõime ja palju uurimistööd. Päeva lõpus on ikka selline asi nagu meister.
PEALKIRI: VÄRVIVÕIME: Uus tervikväljaanne
AUTOR: Josef Albers; Nicholas Fox Weberi eessõna
ISBN: 978-0-300-14693-6 HC - komplekt libiseva klapiga
LEHEKÜLG: 6 massiprotsenti + 145 värvi illust.
AVALDAMISE KUUPÄEV: 22. detsember 2009