Väikestes ruumides elamine on viimasel ajal raev. Mõte mitte maksta suuri kommunaalkulusid ja üüri võib tunduda unistuse täitumisena - kuid mitte selleks need vähesed L.A. rahvaosakonnad, kes räägivad oma jutte üksindusest, püüdes samal ajal edasi liikuda ruudustik.
Mõnikord on lihtne mõelda, et pideva elektriarve või aia niitmata jätmine on suurepärane asi, kurat, oleme siin teiega. Kuid väiksematel elamise rõõmudel, mis on elatud võrgus ja ilma alalise aadressita, on erinevus, ehkki väike käputäis inimesi suudab seda teha.
Ehkki see muutub pisut üksildaseks ja võib kohati üsna jahe olla (üks daam adopteeris isegi paar kassi, et teda öösel soojas hoida), võib igapäevase erineva vaatega ookeanile ärkamine olla üsnagi rahuldust pakkuv. Kui te pole tavaline LA Nädala lugeja, veenduge, et teete seda hüppa üle ja vaata kogu lugu nende 3 inimese kohta, kes sattusid oma olukorrale ebaharilikul viisil. Nad räägivad sellest, kuidas nad tulid elama sinna, kus nad elavad, võitlustest, millega nad silmitsi seisavad (näiteks poiss-või sõbranna hoidmine) ja kuidas nad toidulauale lauale panevad.
